Referaat Toomas Karjahärmi`i raamatu "Oleviku minevikud" põhjal.
19. sajandi teisest
poolest hakkab rohkem ilmuma eestikeelseid dokumente, mis saavad ametlikus asjaajamises
valitsevaks alles omariikluse tekkimisega.
Ajaloolasel on allikaid soovitatav lugeda algkeeles, sest parimgi tõlge ei asenda originaali,
tõlkimine on allika esmane töötlemine ja teksti tõlgendamine, selle mõtte avamine ja sõnadele
sisu andmine. Ka keel ise on pidevas muutumises.
Erinevusi on võib näha Liivimaa Henriku kroonika või Balthasar Russowi kroonika erinevate
autorite eestindustes.24 Dokumentide tõlkimine ja tõlgendamine eeldab kultuuriruumi
tundmist, selle puudumisel on vead kerged tulema.
Dokumentide publitseerimisel on omad reeglid,25 millest küll alati väga rangelt kinni ei peeta.
Väljajätted, juurdekirjutused ja parandused tuleb tekstis ära märkida. Reeglina esitatakse
dokumendid originaali sõnastuses. Parandatakse ilmsed kirjavead ja mõtte selgemaks
väljatoomiseks pannakse kirjavahemärke. Täiesti lubamatu on akadeemilistes väljaannetes
annaabi.ee 
