ümber hindava pärisorjusevastase teose „Die Letten“ ilmumine Johann Heinrich Rosenplänter Üks esimene rahvuslike püüte kandjaid Eestis oli pastor Johann Heinrich Rosenplänter Tema õhutusel asutas Pärnu raad 1814. aastal eesti koolmeistrite kooli. Rosenplänter suutis rahvuslikku tegevusse kaasata talupoja seisusest inimesi. Johann taotles eesti keele kasutamise laiendamist ja selle õpetamist gümnaasiumites. Aastal 1813-1832 toimetas Rosenplänter esimesest eestiainelist teaduslikku sariväljaannet. Muutused talurahva elus, vennastekoguduse liikumine Pärast Nikolai I troonileasumist maad võtnud reaktsioonilises õhkkonnas estofiilide tegevus mõnevõrra soikus. Paranesid haridustase ning lugemus ja levis eestikeelne ilmalik kirjavara. Taastati vennastekogudused. Inimesed hakkasid muutma oma elukombestikku. Vennastekoguduste liikmed lõid uut käsikirjalist kirjavara ja edendasid muusikakultuuri. (Laulu-ja pillikoorid)
eestlastele hõlpsamini arusaadavamaks muuta. Masingu olulisim eestikeelne väljaanne on Marahwa NäddalaLeht. Selle väljaande kaudu lisandus eesti kirjakeelde uut sõnavara. Elu lõpuaastatel koostas Masing suurt eestisaksa sõnaraamatut, millest on vaid säilinud vaid 26leheküljeline proovivihik. Ajakiri Beiträge keelemõtte arendajana Aastatel 18131832 ilmus J.H. Rosenplänteri eesvõttel 20 numbrit Eestiainelist saksakeelset ajakirja Beiträge. Keeleküsimused jäid Beiträges kõlama seisukohad, et keelt tuleb õppida rahva suust. Ühiseks kirjakeeleks sobis põhjaeesti keel, mis oli laiemalt levinud ja seadusepärasem. 1822.aastal toodi välja kirjaviisi normimise vajadus, sest saadi aru, et keelt tuleb kirjutada nii, nagu seda hääldatakse. Eduard Ahrens ja uue kirjaviisi sünd Eduard Ahrens oli ,,Tallinna murde eesti keele grammatika" autor.
Esimesed paar aastat möödusid sõja ja okupatsiooniaegses depressioonis. Tema esimeseks kodumaal loodud tööks oli Kristjan Raua portree (1939, kuivnõel). Enamasti tegigi Wiiralt Eestis portreid, jätkates Pariisis 1930. aastatel väljakujunenud suunda. Tema eestiainelist temaatikat iseloomustas uus tundemoment isamaalisus. Keerulistel sõjapäevadel sündisid tööd nagu "Eesti neiu" (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), "Monika" (1942, metsotinto), mille vaimsus ja tähendus Eesti kunstis on võrreldav Kristjan Raua teostega. 1944
tsükkel eristub kahe ajaplaani kasutamisega: uuem ja vanem kiht. See on 20. Saj modernistliku romaani tüüpiline võte. Hakkab uue külje pealt modernistliku romaanile lähenema. Vaheraamatud: ,,Imede saar" on zanriliselt piiritletud, antiutoopia. ,,Imede saar" anti välja Nõukogude ajal Loomingu sarjas. Ristikivi proosa üldine iseloomustus: tugevasti stiliseeritud tööd (stiiliteadlikult kirjutatud) zanrimäng (proovib erinevaid zanre ja mängib nendega), pole eestiainelist ajaloo proosat, lühirpoosas on natuke ainult. Sageli on keskmes Vahemereamaade kultuur. Väga euroopalik looming. Armastusteema esiplaanil pole. 26. Romaan ,,Hingede öö" kui pöördepunkt sõjajärgses eesti proosas. Paralleele võib tuua Franz Kafka romaaniga "Loss". Taustal on ka H. Hesse ,,Stepihunt" (maagiline teater mängib rolli). Lewis Carolli ,,Alice imedemaal" lood (metamorfooside lõputu maailm, kus üks ruum võib sisaldada teist ja teine kolmandat siis paralleelid tekivad).
annaabi.ee 
