Ruth Püss
asjaolu, et ta lapsepõlv kiskus kiiva juba üsna varakult, et lasknud ta sellest end heidutada.
Kuid kindlasti jäid ta hinge sellest sügavad armid.
Ka töö oli tohutult stressirohke ning pingeline, kuid väliselt jäi ta ikkagi rõõmsaks ja tubliks.
Ei tohtinud näidata, et ollakse murdumise äärel.
Nagu paljudest temale saadetud kirjadest olen lugenud ja kuulnud sugulaste käest, oli ta
meeldiv inimene, kes on paljudele eeskujuks.
,,Temas on stiili, mida hea meelega kutsuti ,,eestiaegseks kasvatuseks". Loodus oli talle
andnud seda õppimatut ekraanisarmi, mis paljudele jääbki unistuseks." (Ilmar Raag, ,,Hüvasti,
lapsepõlve lemmiktädi Ruth!", 05.08.2005)
7