eesti iseseisvumine 1918.a. kõrgkool

Otsuse vastuvõtmise tõukeks sai Moskvas toimuv Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee korraldatud Augustiputš, mille põhjuseks oli Venemaa mõne poliitilise jõu rahulolematus perestroikaga ja NSV Liidu nõrgenemisega. 1991. aasta 20. augusti pealelõunal saabusid Pihkva dessantdiviisi dessantväelased Tallinna ja üritasid hõivata Tallinna teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead, raadio- ja telemaja. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul miitingu, kus nõuti Eestile iseseisvust.

Riigipöördekatse järel lagunes NSV Liit osadeks. Mitu liiduvabariiki kuulutasid välja iseseisvuse ning detsembris 1991 saatis president Mihhail Gorbatšov NSV Liidu laiali.

Eesti Vabadussõda
Kui Saksa väed asusid 1918. a lõpul Eestist lahkuma, seadis Nõukogude Venemaa eesmärgiks liita Eesti taas endaga ning kehtestada siin enamlik režiim. 28. novembril 1918 alustas Punaarmee pealetungi piirilinnale Narvale ja sellega algas relvastatud konflikt Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Konflikt sai nimeks Eesti Vabadussõda ja see kestis 1920. a veebruarini. Lisaks Eesti iseseisvuse eest peetavale võitlusele Nõukogude Venemaa vastu hõlmas Vabadussõda kahte lühiajalisemat ja piiratuma ulatusega relvakonflikti Läti pinnal – võitlust Landeswehriga (suvi 1919) ja valgekaartliku kindrali Bermondti vägedega (oktoober 1919).
1918. a lõpus alanud Punaarmee rünnak tabas Eestit äärmiselt rasketes tingimustes. Eesti Vabariigi riigiaparaat ja sõjavägi olid alles loomise algjärgus, olles Saksa okupatsiooni lõppedes jõudnud tegutseda vaid loetud päevi. Sõjavägi tundis puudust relvadest ja varustusest. Toitlustusolud olid rasked, linnasid ähvardas nälg, riik vaevles rahapuuduses. Ehkki suurem osa elanikkonnast ei pooldanud enamlasi, oli usk omariikluse püsimisse madal. Ei usutud, et Eesti Vabariik suudaks Punaarmee rünnakutele vastu seista.
Eesti valitsus otsustas siiski enamlaste agressioonile vastu astuda, pannes sealjuures suuri lootusi lääneriikide (s.t endised Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas) ja Soome abile. Neis lootustes ei tulnud ka pettuda – detsembris 1918 saabus Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga; Soome saatis samuti relvi ning jaanuaris 1919 saabus sealt ka ligi 4000 vabatahtlikku. Välisabi oli oluline, ent sellest poleks olnud kasu Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt riiklikku ja sõjaväelist organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni ja uute väeosade formeerimist. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks energiline polkovnik Johan Laidoner, kes seadis eesmärgiks esimesel soodsal võimalusel üle minna vastupealetungile sihiga tõrjuda Punaarmee Eestist välja.
Sõjategevuse algus ei olnud Eestile edukas, sest vastase pealetungi ei suudetud pidurdada. 29. novembril 1918 kuulutati Punaarmee poolt vallutatud Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun, vormiliselt iseseisev Eesti nõukogude vabariik. Sisuliselt oli tegu Nõukogude Venemaa marionettriigiga, mis loodi selleks, et näidata Eestis toimuvat siinse kodusõjana. Samaaegselt tegid põrandaalused kommunistlikud agitaatorid kogu Vabadussõja vältel aktiivset õõnestustööd ka Eesti tagalas ja sõjaväe ridades.
Eesti rahvaväelased kaevikus
Sõjaliselt ülekaalukal Punaarmeel õnnestus 1919. a jaanuarikuu alguseks vallutada ligi pool Eesti mandrialast. Pealinna Tallinnat jäi Punaarmeest lahutama vaid umbes 30 kilomeetrit. Siis saabus aga murrang – 7. jaanuaril suutsid vahepeal ümber korraldatud Eesti väed (15 000 meest) koos Soome vabatahtlikega (sel hetkel 500 meest) alustada üldist vastupealetungi. Umbes kolme nädalaga – veebruari alguseks oli kogu Eesti territoorium enamlastest vabastatud. Oluline roll oli sealjuures vabatahtlike üksustel, nt kõrge moraaliga soomusrongide meeskondadel ja Julius Kuperjanovi pataljonil.
Vaenlase tõrjumine maalt tõstis rahva silmis Eesti riigivõimu autoriteeti ning võimaldas edukalt korraldada täiendava mobilisatsiooni, ilma milleta poleks edasine sõdimine Punaarmee ülekaalukate jõududega olnud mõeldav. Maikuuks oli Eesti vägedes ligi 75 000 meest, aasta lõpus ligi 90 000. Eestlaste kõrval võitlesid Vabadussõjas Nõukogude Venemaa vastu ka kohalikud baltisakslased ja venelased. Sõja edukaks jätkamiseks oli oluline ka Suurbritannia ja USA poolt 1919. a antud toetus toiduainete, sõjavarustuse ja relvastuse näol. Samal ajal neutraliseeris Eestis põranda all tehtavat kommunistlikku propagandat enamlaste endi poolt toime pandud massimõrvade avalikukstulek (teiste seas oli Tartus enamliku terrori ohvrina hukkunud Eesti õigeusu piiskop Platon).
Eesti valitsus ja väejuhatus seadsid 1919. a veebruaris oma eesmärgiks viia rinne Eesti piiridest nii kaugele kui võimalik. Selleks loodeti Loode-Venemaal võimule aidata Vene valged ja Lätis sealsed rahvuslased. Vene valged olid selles regioonis moodustanud Põhjakorpuse-nimelise väekoondise (hilisem Loodearmee). Veebruaris hakati Eestis kokkuleppel Läti Vabariigi valitsusega formeerima ka läti väeosi. Eesti vägede korduvad katsed kanda sõjategevus üle Venemaale ja Lätisse ei õnnestunud 1919. a maini. Samal ajal täiendas Punaarmee tunduvalt oma jõude Eesti vastu (siin tegutses veebruarist maini 6-8 protsenti Punaarmee lahingujõududest ehk u 80 000 meest) ja sooritas omalt poolt pealetunge, mis aga samuti edu ei toonud.
Asutava Kogu valimised rindel
23. aprillil 1919 kogunes Tallinnas Eesti Asutav Kogu, mille suurimateks saavutusteks oli põhiseaduse ja maaseaduse vastuvõtmine. Viimase põhjal teostati 1920 radikaalne maareform, mis oli suunatud valdavalt saksa rahvusest mõisnike suurmaaomanduse riigistamisele ja talurahvale eeskätt Vabadussõjast osavõtnute maa jagamisele.
Mõnevõrra mõjutas maaseaduse radikaalset iseloomu 1919. aasta juunist juulini toimunud nn Landeswehri sõda. Selle käigus lõid Eesti väed Lätis asunud Saksa kindralmajor Rüdiger von der Goltzi sakslastest koosnevat väegruppi, kuhu kuulusid paljud baltisaksa aadli esindajaid Läti ja Eesti aladelt. Landeswehrile kaotusega lõppenud relvakonflikti tagajärjel tuli Lätis võimule Kārlis Ulmanise valitsus ja Eestile oli lõunapiiril kindlustatud sõbraliku Läti Vabariigi olemasolu. Et Ida-Läti oli veel Punaarmee käes ning Läti Vabariigi armee vajas esialgu organiseerimist, võttis Eesti väejuhatus sealse rinde kaitsmise osaliselt enda peale (kuni detsembrini 1919).
Vabadussõjast osavõtjaid
Kui Vabadussõja esimeseks pöördeks oli Eesti vägede üldpealetung Punaarmeele jaanuaris 1919, siis teiseks oli sõjategevuse kandmine väljapoole Eestit maikuus 1919. Sellega vähendati tunduvalt enamlaste uue invasiooni ohtu. Mai keskel alustasid Eesti väed koos Põhjakorpusega pealetungi Petrogradi suunas ja vallutasid suure territooriumi Peipsi järvest idas, kuid augustis taganesid Eesti väed oma piiride kaitsmisele.
Enamlased otsustasid Eestiga rahu sõlmida ning ta nõnda Nõukogude Venemaa vastaste jõudude seast välja lülitada. Augustis tegigi Moskva Eestile ametliku rahuettepaneku. Eesti poliitikud ja kõrgemad sõjaväelased jagunesid Nõukogude Venemaaga rahu sõlmimise küsimuses kaheks. Lähtuti hinnangust, kumma poole (valgete või punaste) pealejäämine Vene kodusõjas oleks Eestile kasulikum. Suurem osa kartis, et valged, kes ei soovi Eesti iseseisvust tunnustada, on ohtlikumad. Ühtlasi jõuti 1919. a sügisel arusaamisele, et Vene valged on Venemaal lüüa saamas, mistõttu ainus võimalus majandusraskustes vaevlevat Eesti riiki kurnavast sõjast välja tuua oleks rahu sõlmimine enamlastega. Eesti juhtkonda mõjutas seda tegema ka asjaolu, et 1919. a jooksul ei olnud Eesti Vabariigil õnnestunud lääneriikidelt de jure tunnustust saada.
Tartu rahulepingu allkirjastamine
Rahukõnelused Nõukogude Venemaaga algasid Tartus 5. detsembril 1919. Punaarmee samaaegne pealetung rindel, eesmärgiga mõjutada rahukõnelusi, ei andnud oodatud tulemusi. 3. jaanuaril 1920 hakkas kehtima vaherahu. 2. veebruaril allkirjastati Tartu rahuleping, millega Eesti Vabariik ja Nõukogude Venemaa tunnustasid teineteist, kuulutasid sõja lõppenuks ja panid paika sõjajärgse koostöö piirjooned.

Eesti väed kaotasid Vabadussõja lahingutes langenutena ligi 2300 inimest, haavata sai umbes 13 800 inimest (sealhulgas ligi 300 surnut ja 800 haavatut kaotati Landeswehri sõjas), millele lisanduvad välismaiste vabatahtlike ja liitlasvägede kaotused.

Eelnev sündmus oli esimene maailmasõda ning sellele järgnes Eesti vabadussõda ja Eesti aeg.