Eesti II maailmasõjas (0)

/var/www/annaabi/html/annaabicron/docshtmltemp/188309/Backup

● Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi) ?
(1)   Kirjandus   kui   poeetiline   keel.  Ehk   kirjandus   kui   teatud   sorti   keelekasutus.
Kirjandus   oma   poeetilise   keelekasutusega   muudab   ka   igapäeva   keelekasutust.
Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse
keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel
on   kahtlemata   keel,   mis   tõmbab   tähelepanu   enda   toimimisele,   nt   rütmiga,
sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus.
(2) Kirjandus kui fiktsioon. 
(3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt.
(4)   Kirjandus   kui   intertekstuaalne   konstuktsioon   ja   eneserefleksiivne
(enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi
nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees
ja   suhtes   sellega.   Rõhk   sellel,   kuidas   kirjandusprotsessis   toimub   eelnevate
kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine.
● Miks uurida kirjandust ?
Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja 
rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab 
meie elu. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne.
● Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve ?
Kirjanduskriitika-   hinnangu   andmine,   kritiseerimine,   kirjandusteose   seletamine,
konkreetse sõnakunstiteose uurimine ja analüüs
● Mis on tõlgendamine ?
Kitsas   tähenduses:teksti  keeleliste   tähenduste   määratlemine,   fookus   kujundlikel,
ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. 
Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine,
keskendumine, nt žanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele. 
● Mis on kirjandusteooria ?
Kirjandusteooria on mingi süsteemse mõtteraamistiku rakendamine kirjandusteosele
selle tähenduse avamiseks. Analüüsipraktika
● Kuidas on zanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud ?
Ajalooliselt on olnud žanri puhul oluline žanripuhtus ning hübriitsete vormide kriitika,
žnrihierarhiad (tragöödia ja eepika enam hinnatud). 
Tänapäeval tähelepanu pigem žanridünaamikal (liikumine, arenemine, muutumine),
kuidas   kirjandusteosed   neid   modifitseerivad   (teisenema,   muutma),   neile   vastu
hakkavad   jne.   Valitseb   ka   žanrite   paljusus.   Üldiselt   areneb   žanr   lihtsamatelt
vormidelt keerukamatele, nt romaani eelkäijad kiri, päevik reisikirjeldus, memuaar.
● Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned ?
Lüürika: sonett, haiku, hümn, pastoraal, ood, ballaad- Peegeldab autori 
sisemaailma, kogemust, isiklik, tundeline, sageli “mina” vormis
Eepika: eepos, romaan, novell, muinasjutt, jutustus, essee, laast- võib olla nii 
luule kui proosa vormis. Jutustab kangelastest, kes mõjutavad maailma. 
Keskendunud pigem tegevustele, mitte tunnetele, arenev sündmustik. 
Kolmandas isikus
Dramaatika: draama, tragöödia, komöödia, kuuldemäng- Autori kohalolu 
lavamärkustena, dialoogid, traagiline, kõne peegeldab isiksuste erinevusi
● Mis on poeetiline keel (A.Merilai ja J.Wainrighti määratlused) ?
Kujundilisus,
Tähelepanu on vormil
Enesele osutav
Sisuühtsus ja väljendusühtsus
A.Merilai: „Luuletus on stiilselt väljendatud sisu.”
● Milles seisneb kultuuri loolisus ?
Lood aitavad kultuure paremini mõista, samuti aitavad mõista küsimusi, mis on läbi
aegade inimestel kerkinud.
Inimesed on kultuuri kandjad ning kultuur on kui muster, see on jutustav kuid ka
analüüsiv. 
● Milline toime on lugudel ?
Lugudel   on   oluline   ühiskondlik,   psühholoogiline   roll,  lugude   abil   loome   endale
maailma. Lugu annab mingi tähenduse ja mõistmise erinevatest asjadest. Seega on
lood vajalikud maailma mõistmiseks,
 Lood nii kinnistavad kultuuri domineerivaid vorme kui problematiseeivad neid. 
Lisaks võivad lood panna inimese ka kuidagi moodi käituma. 
Võib   lugeja   argiaskeldustest   üles   raputada,   näidata   talle   maailma   justkui   uuest
vaatenurgast. 
● Mis on tekst ja lugu ?
Tekst on kogu teos. Tekst on see, mida lugeja loeb. Lugu on sündmustik, tekstis
asetleidvad   sündmused.   Loo   moodustavad   kirjandusteose   maailmas   asetleidnud
sündmused. 
● Mis on süzee ja faabula ?
Süžee on nii nagu sündmus tekstis esitatakse. Need korrastame alateadlikult. Väga
oluline, sest sellel, miks sündmused mingis järjekorras esitatakse on mingi põhjus. 
Faabula on sündmuste ajaline areng tavaloogika alusel.
● Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm ?
Oluline on see, mis juhtub kui teema vormub jutustamisstiili ja struktureerimise abil
romaaniks. Romaani teemad ei ütle iseenesest midagi, sest neid hakatakse pidama
kas   heaks   või   halvaks,   põnevaks   või   igavaks   ainult   selle   põhjal,   kuida
romaanikirjanik neist teemadest sõnade abil (uue) reaalsuse loob. Romaani vormi ja
sisu (või teemade, stiili, narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik, kuna lugu,
mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. 
● Mis tüüpi tegelasega on tegu ?
Tüüp   –  tüübiks   nimetatakse   tegelast,   kelles   avalduvad   teatava   inimrühma
iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt
avada ajastule eriomast.
Sügav   tegelane  –   on   arenev   ja   keeruline,   detailselt   kujutatud,   sisevaade   tema
sisemaailma. Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte. 
Lame   tegelane   –  muutumatu,   lihtsakoeline,   lugejale   ei   anta   tema   kohta   palju
informatsiooni, esindab üht ideed või iseloomujoont. 
● Kelle nimel räägib kirjandus ?
Jutustaja positsioon tekstis: 
● Heterodiegeetiline   jutustaja  –   asub   väljaspool   lugu,   seisab   hierarhia   tipus
(nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele,
omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja. Liigub
ajas   ette   ja   taha,   teab   rohkem   kui   tegelased   ja   lugeja.   Heterodiegeetiline
jutustaja   ei   pruugi   siiski   näha   tegelase(te)   sisse.  NB!  Heterodiegeetiline
jutustaja ei ole alati kõiketeadev jutustaja. 
● Homodiegeetiline jutustaja  – jutustaja kui üks loo osalistest. Paikneb seega
positsioonil,   et   tal   on   kõigele,   kõigile   hea   ligipääs.   Sageli   on   ta   teose
kõrvaltegelane,   sündmusi   ja   tegelasi   esitatakse   tema   perspektiivist.   Siiski
tekib kõikide jutustajate puhul küsimus, et palju võib neid usaldada.
● Autodiegeetiline   jutustaja   –   jutustaja   kui   peategelane.   Lugu   esitatakse
jutustaja perspektiivist, sügavam sissevaade jutustaja sisemaailma, samas ka
piiratum.   Autodiegeetiline   jutustaja   võib   asuda   ka   suhteliselt   kõiketeadva
jutustaja   positsioonil.   Sageli   lugeja   võtab   omaks   autodiegeetilise   jutustaja
positsiooni.   Annab   hea   sissevaate   peategelase   maailma.   Tuleb   ette   ka
realistlikes   romaanides.   Tema   teadmised   võivad   olla   samasugused   nagu
heterodiegeetilisel jutustajal. Kerge on samastada jutustajat autoriga (samas
see ei tohiks päris nii olla). 
22.1.Kõiketeadev   jutustaja.   NB!   Heterodiegeetiline   jutustaja   ei   ole   alati
kõiketeadev
Heterodiegeetiline   jutustaja   võib   olla   ka   kõiketeadev   jutustaja   aga   ei   pruugi.
Kõigeteadev   jutustajal   on   kui   jumalik   pilk,   millega   ta   jälgib   kõiki   sündmusi   ja   ta
vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi jagada erineval
määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida või vastupidi, ta võib
piirduda   vaid   sündmuste   kiretu   esitamisega.   Sageli   esitab   kõiketeadev   jutustaja
tegelaste   lühiiseloomustusi,   võtab   mõnesse   lausesse   kokku   tegelase   olulisemad
iseloomujooned.   Selline   jutustaja   suudab   tavaliselt   ka   tegelaste   mõtteid   lugeda.
Kõiketeadva jutustaja romaani vaatepunkt on sestap tavaliselt liikuv.
22.2.Ebausaldusväärne jutustaja
On   selline,   kes   paneb   kahtlema.   Nt   vahendatakse   ainult   jutustaja   teadvust,
väljaspool seda olev on puudu  (tegelikkus). Või nt jutustaja teadlik eksitamine. Või
oli   klassikaline   raamjutustus   ja   lõpus   selgub,   et   tegelikult   oli   jutustaja
ebausaldusväärne.   Tavaliselt   on   ebausaldusväärse   jutustaja   tüübid:   hull,   kelm,
kloun, narr jne. Hullu võetakse nigunii teistmoodi ja sellepärast saab sageli avada
teemasid   (eriti   mingil   kindlal   ajastul),   mida   muidu   ei   saaks.   Ebausaldusväärne
jutustaja võib olla ka naiivne
● Mis kuulub kirjandusajalukku ?
⮚ Enne   19.sajandit   –   eestikeelne   tarbekirjandus,   tõlked   ja   mugandused   (rahvale
suunatud kiriklik ja diadaktiline kirjavara, eestikeelne juhuluule).
⮚ XVI sajandivahetus – esimesed eestikeelsed palvekatked ja katekismused
⮚ XVII sajand eestikeelsed jutlused, esimesed aabitsad, 1973.a esimesed piiblitõlked
⮚ XVIII sajand – eestikeelne juhuluule, hernhuutlaste laulude ja didaktiliste vagajuttude
tõlked, kalendrid. Maailm ja mõnda jutud, ka esimesed ajakirjad
⮚ XIX sajandi I pool – esimesed ajalehed, kooliraamatud, kohalike autorite kirjutatud ja
mugandatud rahvajutud
⮚ XIX sajandi II pool – eestikeelse kõrgkirjanduse sünd, rahva- ja tarbekirjandus kaob 
● Mis on uus kultuuriajalugu ?
❖ Uus kultuuriajalugu on antropoloogiline ajalugu – palju väikeseid detaile. Kultuuri
vaadeldakse ühtse tervikuna. Tuleb käsitleda mitmekesisena.
● Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on ?
Nii antiikmaailma poeedid kui ka tänapäeva kirjanikud on sageli pöördunud klassikaliste
müütide poole. Kuni 18.sajandi lõpuni oli kirjanduses nn. müüdiperiood. 20.sajandil tõrjus
realism   müüdi   tagaplaanile,   sest   kirjanikke   huvitas   rohkem   kaasaja   tegelikkus.   Siiski
kasutasid   nii   romantikud,   realistid   kui   ka   modernistid   edaspidigi   müütilist   ainest.   Nüüd
21.sajandi alguses on huvi müütide vastu jälle suurenenud. 
● Kuidas kutsub üles rõhuvate ühiskondlik-majanduslike jõudude kriitikale ?
● Miks on sookategooria oluline kirjanduses ?
Pam Morris „Literature and Feminism“:
● Kirjandus väljendab inimkonna kõrgemaid püüdlusi ja huve ning üllamaid  näiteid
inimmõtte ja teo haardest
● Kirjandus kui võimas kultuuriline praktika
● Kuidas   kirjandus   osaleb   tähenduste   ja   väärtuste   loomisel,   mis   põhjustab   naise
ebavõrdset seisundit ühiskonnas, mitte ei peegelda naiste elurealiteete.
● Miks on sugu nii olnuline ?
vast:
● Kuna sugu on alati kohal olev nähtus
● soo mõiste on universaalne
● kõikide kultuuride kesksemaid jooni. 
● On kirjutatud eelkõige meeste poolt, valdavalt on peategelased meessoost ning ka
suunatud   meessoost   lugejale.   Naised   on   kõrvaltegelased,   teisese   positsiooni
omaksvõtjad. 
● Mida uurivad feministlikud kirjandusteoreetikud ?
Paljastavad eelpooltoodud väidete toimimist kirjandusteoses ja kriitikas. Kriitline pilk
kaanonile, naisautorite toomine kaanonisse. 
● Uurivad   naiskirjanike   loomingut,   traditsioone   (kuidas   kirjutatakse,   kuidas
erineb meesautoritest, teistest naisautoritest). Enda asetamine traditsiooni, on
üsna raskesti tehtav, kuna sageli näevad naised ise oma eelkäijatena mehi. 
● Huvi ja soov tuua avalikuse ette naiskirjanikke. 
● Uurivad kuidas loevad mehed ja naised.
● Kuidas tekib tähendus ?
● Mida tähendab, et kirjandusteos on ,,sekundaarne modelleeriv süsteem" ?
mõeldakse niisuguseid semiootilisi süsteeme, millede abil konstrueeritakse maailma
või selle fragmentide mudeleid.
●
● Mis on žanr?
● Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises ?
● Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti ?
● Mida peab tõlgendamisel silmas pidama ?
● Mis on lähilugemine ?
● Mida see mõiste tähendab ?
● Millele pööratakse kirjandusteaduses tähelepanu luuleteoste analüüsis 
(klassikalise värsiõpetuse seisukohalt) ?
● Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid ?
● Kuidas eristada õiget ja valet, kvaliteetset ja mittekvaliteetset tõlgendust ?
● Kuidas me teame, et tõlgenduse abil saadud tähendused on täpsed ja 
asjakohased ?
● Kus on tõlgendamise abil tuletatud tähenduse piirid ?
● Mis juhtub juhul, kui meie tõlgendus lahkneb märkimisväärselt autori omast ?
● Midagi kirjandusena määratleb ?
● Miks on lugu jutustatud mittekronoloogiliselt ?
● Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ?
● Kuidas narratiiv toimib ?
● Milleks ta hea on ?
● Miks lugude ‘tarbimine’ tänapäeval tähtsust minetanud ei ole ?
● Millest tuleb vajadus ‘samade lugude’ järgi üha uuesti ja uuesti ?
●