E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Videvik oli juba kätte jõudnud, kui veel üks
377
meesterahva kuju mööda tänavat ülespoole tuli. Oli see jälle pettus? Agnes ei näinud
selgesti, aga ta tundis ju Gabrieli tema hiiglakujust, astumisest, igast liigutusest. See oli
Gabriel! Ta astus õue peale ja vaatas uurides maja akende poole üles. Agnes märkas nüüd
alles,
et Gabriel kerjaja kuube kandis; tal oli kepp käes ja kott kaelas.
«Kas niisugusele kerjajale ka keegi almust peaks andma?» mõtles Agnes kaheldes.
Ta lükkas eesriidg kõrvale ja kummardus pisut aknast välja. Nende pilgud juhtusid kokku.
Nad noogutasid teineteisele pead. Rohkem ei olnud esiotsa kummalegi vaja, selle ühef pilgu
ja
peanoogutusega olid nad üksteisele kõik selgeks teinud, pika jutu ara vestnud.
Gabriel kargas kärmemalt ja kergemalt kui õige kerjaja kõhus trepiastmetest üles ja koputas
kõrgesti võlvitud majaukse pihta. Natukese aja pärast hüüdis ümmardaja hääl ukse tagant:
«Kes
seal on?»
annaabi.ee 
