Katoliku kirik ja ristisõjad. Haridus ja kultuur keskajal
Lääne-Roomas. Rooma põliselanikud nägid kirikus peamist ühendavat jõudu ja kaitsjat
vaenulike germaanlaste vastu. Rooma piiskoppi hakati kutsuma isaks ladina keeles papa,
millest kujunes eestikeelne nimetus ,,paavst". Paavstid hakkasid üha enam rõhutama enda kui
püha Peetruse järglase autoriteeti ning vastutust. Kogu kristlik maailm oli juba vanast ajast
peale jaotatud piiskopkondadeks, mille eesotsas piiskopid, ja mitut piiskopkonda
ühendavateks peapiiskopkondadeks, eesotsades peapiiskoppidega, kes korraldasid usuelu neil
alluvas piirkonnas. Piiskopkonna keskust tähistas piiskopikirik ehk katedraal, mida
nimetatakse ka toomkirikuteks. Piiskop pühetses ametisse peestrid, kelle ülesanne oli jagada
sakramente ja korraldada kirikuteenistusi. Igas kohalikus kirikus oli tavaliselt oma preester
kui koguduse hingekarjane. Tegelikult määras preestrid ametisse sageli ilmalik maaisand, kuid
annaabi.ee 
