Kreeka ja Rooma teater
vormidest; mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid,
Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele.
Tragöödia saavutas kirjandusliku arengu enne komöödiat ja oli kogu V sajandi kestel ateena draama
tähtsamaks liigiks.
Tragöödia. Aristoteles ("Poeetikas", 4-ndas peatükis) väidab, et "tragöödia tekkis ditürambide
eeslauljaist, komöödia aga falloselaulude eeslauljaist". Ditürambideks, nagu juba mainitud, nimetati
Dionysost ülistavaid kiituslaule; nende esitamisel kujunes pikapeale tavaks, et koorist eraldus eeslaulja
ning laulu kandsid ette koor ja eeslaulja vaheldumisi. Nii esines juba algelisel kujul dialoog, mis on
draama olulisemaks elemendiks. Aristoteles kirjutab, et tragöödia "tegi läbi palju muutusi" enne kui ta
omandas lõpliku kuju. Varasemal astmel kandis ta "saatürlikku" laadi, omas lihtsat süzheed, lõbusat
annaabi.ee 
