Napoleon Bonaparte
Seejärel asus ta valitsema esimese ja kõige suurema
võimuga konsulina, hiljem ainukonsulina. Aastal 1802 määrati Napoleon
eluaegseks konsuliks. 1804. aastal kuulutas senat Napoleoni Prantsuse
keisriks ja sellega lõppes ka Prantsuse Vabariik. Keisriks kroonimise pidi läbi
viima paavst. Kroonimise ajal võttis Napoleon krooni paavsti käest ja kroonis
ennast ise. Arvatakse, et ta tegi seda iseseisvuse või iseäralike tujude pärast,
aga tegelikult lähtus ta tseremoonia eeskirjadest1.
1
Labrune, G. Toutain, PH. Prantsusmaa Ajalugu. Tallinn. OÜ Kirjastus "Valgus", 2000. lk 72
1804. aastal kehtestas Napoleon "Tsiviilkoodeksi" ehk "Napoleoni koodeksi".
Oma iseloomult sobis Napoleon valitsejaks. Aastatel 1805-1807 võitis ta
mitmeid Euroopa suurriikide armeesid, kuid ometi ei suutnud ta lüüa inglasi.
1814. aastal loobus ta troonist, kuna oli tunda saanud mitmeid kaotusi. Ta
pagendati Elba saarele. Varsti oli tal võimalus Elbalt naasta ja uuesti troonile
tõusta