"eeruvuse" - 1 õppematerjal

Biosüstemaatika teooria ja meetodid

pikkuses) haaraks maksimaalse osa üldvarieeruvusest (oleks OTUde ellips- oidse pilve pikiteljeks). Selleks kasutatakse vähimruutude meetodit: OTU- punktide teljest kauguse ruutude summa peab olema minimaalne. Teine, eelmi- sega risti asetsev telg hõlmab jällegi maksimaalselt võimaliku varieeru- vuste summa, jne. (Vt. joon. 4.) Iga uus telg väljendab nüüd mitte variee- ruvust ühe tunnuse piires, vaid kombineerib mitme (paljude) tunnuste vari- eeruvuse. Kui meil hästi läheb, on esimese kolme vektoriga hõlvatud näit. 75 või isegi 85 % koguvarieeruvusest. Edasi on juba lihtne kujutada OTUsid punktidena tasapinnal, millel koor- dinaatideks (telgedeks) on 1. ja 2. komponent, 2. ja 3. komponent, 1. ja 3. komponent. Näeme (kui näeme), et OTUd on grupeerunud (vt. joon. 5); punktid ei asetu ühtlaselt-juhuslikult, vaid rühmadena. Nende rühmade alusel võime teha järeldusi taksonite omavaheliste suhete kohta.