Katk muutis inimesi tundmatuseni: ,,Abikaasad ja armastajad, kes oma armastatut jäägitult usaldasid, muutusid äkki armukadedaks. Inimesed, kes oma armastust kõikuvaks pidasid, leidsid kindluse. Pojad, kes olid elanud oma emade kõrval neid õieti nägemata, kätkesid kogu oma mure ja kahetsuse ema näo ainsasse kurdu, mis nende mälus lakkamatult kummitas. [--] tõtt-öelda me kannatasime kahekordselt: esiteks omaenda kannatuste pärast ja teiseks nende kannatuste pärast, mida me eemalviibijaile pojale, abikaasale või armsamale omistasime." Keskendutakse ka Ramberti põgenemisplaanile, kes tahab meeleheitlikult pääseda oma naise juurde, kes oli Pariisi jäänud. Selleks pidi aga tohutult vaeva nägema, pisut kahtlaseid liine pidi tutvust looma ja samal ajal kõike salajas hoidma. Kui ta ka lõpuks suutis asja nii kaugele ette planeerida ning ära organiseerida, otsustas ta siiski ümber ning jäi Rieux`le ja oma sõpradele toeks ning abiks haigete ravimisel.
Katk muutis inimesi tundmatuseni: ,,Abikaasad ja armastajad, kes oma armastatut jäägitult usaldasid, muutusid äkki armukadedaks. Inimesed, kes oma armastust kõikuvaks pidasid, leidsid kindluse. Pojad, kes olid elanud oma emade kõrval neid õieti nägemata, kätkesid kogu oma mure ja kahetsuse ema näo ainsasse kurdu, mis nende mälus lakkamatult kummitas. [--] tõtt-öelda me kannatasime kahekordselt: esiteks omaenda kannatuste pärast ja teiseks nende kannatuste pärast, mida me eemalviibijaile pojale, abikaasale või armsamale omistasime." Keskendutakse ka Ramberti põgenemisplaanile, kes tahab meeleheitlikult pääseda oma naise juurde, kes oli Pariisi jäänud. Selleks pidi aga tohutult vaeva nägema, pisut kahtlaseid liine pidi tutvust looma ja samal ajal kõike salajas hoidma. Kui ta ka lõpuks suutis asja nii kaugele ette planeerida ning ära organiseerida, otsustas ta siiski ümber ning jäi Rieux`le ja oma sõpradele toeks ning abiks haigete ravimisel.
„Abikaasad ja armastajad, kes oma armastatut jäägitult usaldasid, muutusid äkki armukadedaks. Inimesed, kes oma armastust kõikuvaks pidasid, leidsid kindluse. Pojad, kes olid elanud oma emade kõrval neid õieti nägemata, kätkesid kogu oma mure ja kahetsuse ema näo ainsasse kurdu, mis nende mälus lakkamatult kummitas. Tõtt-öelda me kannatasime kahekordselt: esiteks omaenda kannatuste pärast ja teiseks nende kannatuste pärast, mida me eemalviibijaile – pojale, abikaasale või armsamale – omistasime.” Alates sellest hetkest, kui linnapiirid suleti, elasid inimesed täielikus eraldatuses, nad olid isoleeritud muust maailmast. Olukord muutus aina süngemaks – haiglad olid täiesti täis, tuli otsida uued ruumid haigetele, surnud heideti kraavi, tekkis eraldi ajaleht katku jaoks, loodi sanitaarsalgad, sagenesid tulekahjud. Huvitav on jälgida, kuidas muutuvad inimesed, nende ellusuhtumine ja üleüldine olustik
annaabi.ee 
