Anna Haava: elu ja loomingu lugu
nähtusi ja ajajärgu võitlusi. [10]
Haava leidis õigesti, et kunst peab teenima rahvast ja sellepärast ei tule seda vaagida sellest
vaatevinklist, kuivõrd oleksta sobiv ,,Euroopasse viimiseks’’, vaid hinnata sellelt seisukohalt,
kuivõrd kunst kajastab rahva elu ja vastab tema huvidele. [10]
Viimane, hiline loomeperiood sisaldab luulekogusid ,,Siiski on elu ilus’’ (1930) ja ,,Laulan
oma eesti laulu’’ (1935). Need väljendavad luuletaja üksildust, eemalseismist võitlevast
rahvast, mistõttu autori optimistlikust meelelaadist hoolimata ta luules üha rohkem võtavad
osa kibestus- ja masendustunded. [10]
Anna Haava kirjanduslik pärand on küllalt suur, tema luuletuste arv küündib kuni 700-ni.
Peale luuletuste on ta avaldanud ka ühe proosaraamatu ,,Väikesed pildid Eestist’’. Samuti on
luuletaja esinenud viljaka tõlkijana, eestindades saksa, inglise, prantsuse ja antiikaja autorite,
esmajoones Heine, Schilleri ja Goethe töid