Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
eesmärgiks oli valu kaudu tõde kätte saada. Muidugi tekitab inkvisitsiooni peale mõtlemine
ebamugavust. Kohe tekivad foucault’likud küsimused: kelle tõde valu kaudu avaldub? kuidas
luuakse tõde? Vastused pole vähem ebamugavad: valu abil surutakse oma tõde peale nõrgematele,
neile, kelle tõde on teistsugune. Selline valu-vale vastanduse kasutus pole aga enam tüüpiline niivõrd
kristlusele, vaid pigem omane laiemale mõtteviisile, eelmodernsele ühiskonnale.
Baturini loomingus aga asetub valu-vale vastandpaar ühiskondlikust võimumängust eemale:
mõlemad, nii valu kui ka tõeni jõudmine, on tegelaste siseasjad. Kartlik Nikas saab lõvilt käpahoobi,
aga lõvipuuri ukse avab ta ise. Kaptenkomandör Batrian põgeneb vanglast, pöördub sinna aga ise
tagasi. “Kentauri“ naistegelased süütavad end ise põlema. Küsimusi, kellele kuulub tõde, kes valitseb
valu, neis romaanides ei teki