muinasaja lõpul oli toonane Eesti ühiskond peaaegu valmis uue kvaliteediga organisatsioonilise vormi riigi tekkeks, kui arvestada tolleaegseid tingimusi Euroopas. Riigi teke peab olema juriidiliselt vormistatud. Ajalugu pakkus meile selleks võimaluse alles 20. sajandil. Eesti esimene põhiseadus võeti vastu 15. juunil 1920. Kuid juba enne seda oli vastu võetud riigiõiguslikke akte, mis oma olemuselt täitsid põhiseaduse rolli, määrates kindlaks Eesti riikluse alused. Eesti eelkonstitutsioonideks tuleks pidada Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (hilisema nimetusega Eesti Maapäev) 15. novembri 1917. a otsust kõrgemast võimust; juba mainitud manifesti kõigile Eestimaa rahvastele (iseseisvusmanifesti), mille kuulutas välja Päästekomitee, ning Asutava Kogu poolt 4. juunil 1919 vastuvõetud Eesti Vabariigi valitsemise ajutist korda. 30. märtsil 1917 moodustas Vene Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangu ning tegutsema hakkas Ajutine Maanõukogu
ametis jätkamise mingi eelnõu vastuvõtmisega (usaldusküsimusega). Kui eelnõud vastu ei võeta, siis astub valitsus tagasi. Eelnõu usaldusküsimusega sidumine tähendab valitsuse ähvardust, et eelnõu vastu võtmata jätmisel läheb poliitiline vastutus uue valitsuse moodustamise eest üle eelnõu vastu hääletanutele. ERIOSA 62. Nimetage Eesti riigi eelkonstitutsioone aastatest 1917 kuni 1919. A-T. Kliimann luges Eesti eelkonstitutsioonideks: 1) 28. novembril 1917. a. (uue kalendri järgi) võttis tollane Eestimaa kubermangu kõrgeim omavalitsusorgan Ajutine Maanõukogu (hiljem hakati nimetama Maapäev) - vastu otsuse kõrgeimast võimust, millega ta kuulutas end Eestis ainsaks kõrgeim võimu kandjaks kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni. See otsus lõi täiesti uue juriidilise olustiku, lõhkus seosed Vene senise kõrgeima võimuga ja lõi Eestimaa jaoks uue kõrgeima iseseisva võimu,
annaabi.ee 
