Eesti riigi areng
riikliku iseseisvuse astet, siis 4. juuni normis nii riiklikku iseseisvust kui ka sõltumatust. Selle
poolest 4. juuni eelkonstitutsioon oli läinud märksa kaugemale kahest eelmainitud aktist,
millest kumbki ei tegelnud riiklikku sõltumatuse küsimusega. 28. nov aktis öeldi: Eesti on
demokraatlik vabariik. 24. veeb aktis lisati: Eesti on iseseisev demokraatlik vabariik. Kuid 4.
juuni akti 1. §-s öeldi juba: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik.
Kolmanda eelkonstitutsiooni põhjal selles etapis kõrgeim võim kuulus põhimõtteliselt
rahvale. Viimase nimel kõrgeimat võimu teostas Asutav Kogu, kes oli parlamentseks
seadusandlusasutiseks, tegutsedes sellisena ühekoja-süsteemil. Et parlamendi esimees oli
ühtlasi Vabariigi sise- ja välisesindajaks, siis ei tuntud ka tollal riigipea instituuti. Nii seati
juhtimine ekstreemparlamentliku vabariigi põhimõtteile.
Asutav Kogu eraldas enese liikmeskonnast legislatiivse erikollegiumi Seadusandluse
annaabi.ee 
