Käitumine klassiruumis, Bill Rogers
Käesoleva aasta algul paluti mul töötada ühe raske 11-12-aastaste klassiga (5.-6. klass). Seal oli
mitmeid õpilasi, keda oli mulle kirjeldatud kui tähelepanu otsivaid ja võimutaotlevaid. Ühte neist Ma olen töötanud lastega, kes väljendavad oma võluvust, armsust või jõuetust („Ma ei jaksa seda
kirjeldati mulle kui „tõrgest ja trotslikku“. Need lühikesed eelkirjeldused osutusid kõik liigagi tõeseks. tööd teha“) sagedasti selleks, et saada täiskasvanuilt olulist ja korduvat tunnustust (tähelepanu).
Kui olin teel oma esimesse tundi selle klassiga, hakkas Kelly (ma ei teadnud siis veel tema nime) Ka seda võib vaadelda kui lapse ülemäärast püüdlust saavutada nii kindlus- kui kuuluvustunnet.
mult korrutades küsima, kes ma olen, häälega, mis näis ütlevat: „Vaadake mind – vaadake, kuidas