Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud]
Imelikul kombel pole ka indikatiivne ja imperatiivne mood teineteisest selgesti eristuvad:
vanasõnade hulgas leidub peab-, võib-, ei tohi- jts. lauseid, mis on lausevormilt indikatiivid, kuid
sisult imperatiivid: Inimene peab elama maa peal nagu ümmarguse puu peal; Narriga ei maksa
vaielda; Häätegu ei tohi unustada.
Nagu öeldud, hinnanguline mood saab lausevormis pinnale tõusta ainult eelistava struktuuriga
(tavaliselt Parem... kui... -vormeliga) ütlustes. Ka eelistusvormid näitavad aga kenasti
hinnanguastme siduvat rolli väite ja ettekirjutuse vahel, kuna osa neist on loomult kahe olukorra
kõrvutused (Parem kodu koorukesed kui võileib võõrsil; Tervis on parem kui rikkus), teised aga
kahe teo kõrvutused (Parem hoida kui oiata; Parem hüva rooga üle jätta kui vatsa revestada).
Vormisümmeetria, parallelism
Enamiku läänemeresoome rahvaste (soome, karjala, eesti, vadja) rahvalauludes valitseb nn.
annaabi.ee 
