Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses
,,Me ei tohiks kunagi unustada, et igas psühholoogia alases diskussioonis ei ütle me kunagi
midagi psüühe kohta, vaid psüühe räägib alati iseendast. Ei ole midagi kasu mõtlemisest,
justkui suudaksime psüühe piire ületada ,,meele" abil, kuigi meel kinnitab, et ta ei ole psüühest
sõltuv. Kuidas saaks ta seda tõestada?" (JUNG 1986: 149)
Nii näeme tõepoolest, et arutledes maailma tõsiasjade üle, oleme alati oma psüühikasse
,,suletud", sõltudes oma eelistatumast tajumisviisist, omandatud tõlgendamiskogemustest ning
keelest, milles väljendume. Sealjuures puudub vahe, kas käsitleme füüsikalis-matemaatilisi
fakte või teoloogiat. Me ei suuda kuidagi parun Münchauseni kombel väljuda omaenda
immanentsusest. See kõik loob Jungi mõtte kohaselt teatud ebaselguse või õigemini voolavuse
selle vahele, mis meile näib, ning selle vahele, mis on. Jungi kohaselt ei ole selline
annaabi.ee 
