Kõige lõpp on alles algus
Üksikud klaverinoodid lõhestamas hommiku kiretut tervitust, kajas Hallitiivaliste kodas
hüvastijätt mineviku lembusega. Reas seisid inimesed, järeltulijad käekõrval, igapäeva mõtted
läbistamas nutuhümni nad mõtlesid lahkunuile, oli surnute pühapäev. Teiste seas oli ka neid,
kes ei tundnud leina nad ei saanudki, sest nad polnud aadamalapsed. Ükskõiksel ilmel
jälgisid nad kaaslasi, oodates missa lõppu. Nad olid seal vaid viisakusest, et mitte äratada
kahtlusi. Osad olid eelistamas elu varjude embustes, kuid julgemad segunesid inimsooga. Ka
praegu pühkis mõni oma kauni taskurätikukesega olematut pisarat, teiste lohutav
lugupidamine tagatud.
Jättes ristiinimese ilmetu majaehitisega hüvasti, eemalduti üldkokkuhoidvast seltskonnast.
Lõpuks omavahel, laskis ema lapse käest lahti ja lubas tal rohelisel murul kesk kalme paar
ringi joosta. Tüdruk, kingades veel algaja, heitis end meeleldi hämarikku, mis ta suurtes
tumedates silmades igavikuna vastu kumas.
annaabi.ee 
