Eesti rahvakultuuri areng ja mõjutused aastatel 1700-1816
Ilmekas näide
on voki võrdlemisi kiire kasutuseletulek eesti talurahva hulgas 18. sajandi jooksul.
Mõisa tarbeks lõnga ketramine kuulus talunaiste üldiste kohustuste hulka. Samal ajal
10
võimaldati külaküsitöölistel ametit õppida mõisakäsitööliste juures. Nii kasvas olude
muutudes mõisa osa kahe käsitöötraditsiooni vahendajana.
18. sajand oli üldse linna- ja maakäsitöö arengus sügavate muutuste aeg.
Eelindustriaalsete suhete sissetungiga algas sajandi teisel poolel linna käsitöö kiire
teisenemine ja linlike uuenduste ulatuslik levik maarahva käsitöösse. Mõnevõrra hakkas
kasvama ka külakäsitööliste arv, eriti nende maatute vabandike hulgast, kes 19. sajandi
algusest peale otustasid käsitööga laialdasemalt elatist teenida (entsüklopeedia 1998).
Eesti kõige põlisem iseseisev külakäsitööline oli sepp. Talupojad tagasid talle tavaliselt
annaabi.ee 
