20. SAJANDI POLIITILISED KUNSTNIKUD
sarnasused ka lõppevad – nii stiililiselt, kui ka taustaloo poolest. Picasso
kasutas sümbolina mütoloogiat ja figuuri, siis John kasutas selgelt
äratuntavaid objekte. Nagu ka siin – lipp, kui USA, kamoflaaž ja auk kui
sõda. Guernica väljendas võõra vaenlase kurjust oma rahva vastu, siis
Johns kritiseeris oma kodumaa imperialistliku kurjust võõra rahva vastu.
Kui Picassol oli rõhk pandud üksikisikule. Johns pani rõhu riigile.
Andy Warhol (Pop-Art / 1928-1987). Erinevalt eelevatest kunstnikest ei
olnud tema poliitiline looming kuidagi moodi ühiskonnakriitiline, sõja
vastane või propagandistlik. Tema poliitilist kunsti on nimetatud mitte-
poliitiliseks. Nimelt keskendus Andy Warhol oma poliitilises loomingus
kuulsuse ja poliitika piiride hägustumisele, sellele kuidas poliitikud on
muutunud populistideks nad ühiskonnas saavutanud diplomaatilise liidri
asemel kuulsuse tunnused. Näiteks tema maal Jimmy Carterist (vasakul)
annaabi.ee 
