Tartu murre, Otepää murrak
Mul olli ju väga ää peni. Mul olli kaits ääd penni, Tuk ja Krats. Ja sis nuu olliva nii ää
et, kui ma nime `järgi `lehmä õigassi enne et: «Kirjäss kossa läät sääl», sis ta `tundse
(= tundis) joba ärä. «Tuk võta Kirjäst, Krats võta Kirjäst» sis ta `käändse kohe
`ümbre. Nii et ma `saie lehmäkarja man küländ `lulli lüvvä. Sis mul olli joba raamatit
üten (= ühes) ja mul olli eegeldämise tüüd üten ja. Lugesi raamatit ja, vahel eegeldi,
tei (= tegin) käsitüüd ja, ja kudasi (= kudusin) midägine ja. Sääl olli
jo paremb olek. No sis olli joba suuremb ka veidikese.
Aga kui kiiniaig `välä tulli, parmu tulliva, no sis `joosiva kurjavaimu vahel `võssa
küll käest ärä. Nii et mõnikõrd `võtseva `õkva iku vallale (= nutu lahti), kui kõik
`mõtsa, `suurte `mõtsa `sisse `lätsivä laiali. Ei `julgu ämp tõisi `o·smagi minnä ja ei
saa kätte sis
annaabi.ee 
