LÕBUS LESK
Ma üldiselt teatris ei käi. Ei teagi, miks.Seekord viis mind Vanemuisesse kaks asja: esiteks
kingiti mulle ja mu kaaslasele teatripiletid etendusele ,,Lõbus lesk" ja teine põhjus oligi
tegelikult teatriretsensiooni kirjutamine. Suhtusin asja muidugi veidi ettevaatlikult.
Aga noh, operett, see peaks ju olema küll ohutu. Puhas meelelahutus; mida kohutavat on
võimalik Leháriga teha?
Muidugi tulevad kohe meelde venelaste surematud operettfilmid. Ja eks meie Sylvad ja
Hannad, Edwinid ja Danilod on ikka natike maavillasemad, mis seal salata. Tegelikult oli
esimese vaatuse ajal mitu korda tunne, et käib etendus etenduses .
Aga kui itsitus kurku kerkib, siis pole ju vahet, mis on hea tuju allikas? Operetis ei muhele
nagunii keegi sündmustiku üle, et "on need vürstinnad alles lehtsabad" või "vaat, mis ahnus
meestega teeb", vaid pigem võrreldakse vanade aegadega ja eeskätt lihtsalt lastakse
kaasakiskuvatel meloodiatel ennast kaasa kiskuda
annaabi.ee 
