Digitaalses maailmas pakutakse tihti reaalsust, mille üle mängur omab totaalset kontrolli, terve mänguuniversum keerleb ümber mänguri. Kõik sündmused on seotud mänguriga, mis algavad ja lõppevad just temaga. See tähendab, et mängus on algselt küll palju avastamist, kuid lõpuks mängumaailma reeglite kohaselt saab kõigele vastuse. Lisada sellele kerge millegi saavutamise tunne mängumaailmas ja ongi olemas potentsiaalne mõnuaine, mis paneb mängureid tundma tähtsate ja edukatena, samaaegselt pakkudes lõbu. Teiseks põhjuseks on see, et me oleme meediast sõltuv ühiskond. Kui võrrelda paaritunnist ajaviitmist teleka ees ja arvutimängude mängimist siis mõistlikum on mängida arvutiga. Teleka ees istumine on passiivne tegevus samal ajal kui arvutimängude mängimine on interaktiivne tegevus. Arvutimängus tuleb teha ise otsuseid ning selles on ka rohkem füüsilist tegevust (kuigi tavaliselt piiratud ainult kätega, kui mitte arvestada uuemaid konsoole nagu
On inimesi, kes hoolivad vaid varandusest ja rikkusest. Neid pimestab läikiv kuld ja krõbisev raha kuid neil ei jätku aega ega silmi armastuse ning perekonna jaoks. Nad on üldjuhul ainiti oma tööle pühendunud ning teevad kõik, et karjääriredelil võimalikult kõrgele ronida nind tippu jõuda. Hoolimata sellest, et neil pole armastavat perekonda peavad nad end edukateks, sest nende seljatagune on finantsiliselt kindlustatud. Kuid kas need inimesed tunnevad end südames õnnelike ja edukatena? Meedia kajastab neid kui üliõnnelikke ja stressivabu inimesi, kuid kui paljud seda tegelikult ka on? Kas nende elu ongi nii ilus ja lilleline nagu väidetakse? Tänapäeva ühiskond väärtustabki suures osas raha ja rikkust, kuid on ka neid inimesi, kelle jaoks on kõige tähtsam perekond. Rahulik ja soe kodu ning armastav abikaasa ja lapsed. Nende jaoks ei mängi raha suurt rolli. Need inimesed ei hooli sellest, kas nad on vaesed või ei. Kui neil on hooliv
annaabi.ee 
