V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kunagi kolledzi eest mööda, ilma et ta sissekäigu paremasse külge asutatud kardinal Pierre
Bertrand'i * kujule poleks lasknud osaks saada teotust, mille üle Priapus * nii kibedasti
kaebas Hora-tiuse satiiris: «Olim truncus eram ficulnus».' Tänu kapteni erilisele innukusele,
oli kuju pealkiri «Eduensis episcopus»2 kui ära pühitud. Nagu tavaliselt jäi ta kuju ette
seisma. Tänav oli täitsa tühi. Kui ta parajasti hoo-
1 Kord olin viigipuu tüvi (lad. k.).
2 Edualaste, s. o. Autuni piiskop (lad. k.).
278
letult oma püksirihma kinni tõmbas ja ringi vaatas, nägi ta üht varju enda poole tulevat nii
aeglaste, rahulike sammudega, et tal aega jätkus tolle varju mantlit ja kübarat näha. Tema
juurde jõudes jäi vari niisama liikumatult seisma nagu kardinal Bertrand. Ta Phoebusele
sihitud silmad olid täis seda ebamäärast tuld, mida öösiti kassi silmad kiirgavad.
Phoebus polnud arg mees ja ta poleks tagasi kohkunud isegi pistodaga röövlit nähes. Kuid