Ekspressionism luules ja draamas
Werfel, Gottfried Benn, Ernst Stadler, Walter Hasenclever, August Stramm ja Johannes
Becher. Pärast sõda jäid ekspressionistlikku luule peamisteks esindajateks Gottfried Benn,
Walter Hasenclever, Franz Werfel ja Johannes Becher. 1909. a asutas Kurt Hiller Berliinis
kirjandusliku ,,Uue Klubi", kus esitati ekspressionistlikku luulet.
Ekspressionismis on keskseks autori eneseväljendus, autori intensiivne suhe maailmas.
Ekspressionistliku proosakirjaniku Kasimir Edschmidi sõnutsi ekspressinonist ei näe, vaid
vaatab; ei kirjelda, vaid elab läbi; ei taju, vaid otsib. Maailma keskpunkt on igaühe minas.
Ekspressionistlik luulekeel on paatoslik ja jõuline, kasutatakse ohtralt adjektiive, hüüatusi.
Kirjanduskeskset ekspressionismi, voolu esimest perioodi, iseloomustab poeetilise keele
revolutsiooni ning silmapaistvalt originaalne kujundiloome (G.Heym, 1887 1912; G.Trakl,
1887 1914). Hilisekspressionism käsitas luulet rohkem ideoloogilise relvana (J
annaabi.ee 
