Alexandre Dumas “Krahv Monte-Cristo” I
kasutusel. Lisaks ka veel vanakreeka keelt, mida ta just õppis. Ta oli
meisterdanud endale ise kaevamisriistad ja suled. Lisaks tegi ta ka paberit. Koos
planeerisid nad kaevata uue käigu, mida mööda jõuda mereni ja sealt ujuda
lähedalolevale saarele. Abee õpetas ka Edmondi lugema ja kirjutama. Lisaks
pärandas ta ka Edmondile Spada perekonna aarde Monte-Cristo saarel. Abee
aitas ka Edmondil tema loos selgusele jõuda. Koos jõudsid nad ka lahenduseni.
Edmondis oli tärganud uus tunne: kättemaks.
Kuid abee oli haige, tal oli kramptõbi, mis sai talle ka saatuslikuks. Esimesel korral
õnnestus Edmondil ta päästa, kuid järgmisel korral jäi abee halvatuks ja lõpuks ka
suri. Kuid nagu alati: ühe mehe õnnetus on teie mehe õnn. Nii juhtus ka seal.
Edmond puges abee asemele laibakotti ja lasi end välja viia. Kuid Edmond ei
teadnud, et Ifi kindluse surnuaed oli meri. Talle seoti jalgade külge 36 naelane
pomm ja visati merre.