Vankrirattaq
kotun õks viina ei olõ ja kitsivõitu ka tõõnõ, sis ei lääq küsümägi. Võtami paremb
vankriratta üten. Ratta ruttu kangli alla ja viil rutõmbale mõtsa varju. Kribu
peremehel katõraudnõ, kes tuud tiid, mis saa, ku näge. Pääle mõtsa tõmsiva pisu
hinge ja pidäsivä plaani. Kolla sis arvas, et läämi Juurõ Augusti poolõ. Tuul suur
talu, hulga sulatsit, noidõ jaos õks midägi hoitas. Volli nõuh ja nii säetigi sammuq
Juurõlõ. August kamand aida man, ku näid nägi. Edimedse valuga tahtsõ kõlgusõ
ala joosta, a joba nätti tedä.
„Tere August. Kos sul kipõt. Kaeq, meil kats vahtsõt vankriratast. Osta ärq!“
August vasta, et olõi tälle rattid vajja. Hindäl olõman.
„Kullä miis. Odavalt annami. Meil pääq haigõ. Lövvä üts putel riigiviina ja ratta
omma su umaq!“
„No ku pudeli iist, sis võinu jo ärki võtta“ arvas August ja käve tarõ man är.
Nuurmehe kaksiva punni päält, häämeelen tennäsivä Augustit ja panniva sis
annaabi.ee 
