Omalooming jutt Anastasie
olla Anastasie.
Šerif ei leidnud ühtegi asitõendit, et keegi oleks kirikuõpetajat mõrvanud, oleks olnud
nagu enesetapp. Albert läks välja, värisedes hirmust pani ta suitsu põlema ning tõmbas
seda lootes rahuneda. Peale suitsu läks ta lõunale kohalikku restorani. Sisenedes
restorani, imestas ta et restorani peakokka Edgardit pole kohal. Ta oli iga päev seal,
kuid täna teda polnud. Albert hakkas kahtlustama, et äkki on temaga ka midagi
juhtunud. Ta jooksis Edgardi majja ja nägi, et ta oli ka üles pootud. Ta otsis seina peal
kirja, kuid ei leidnud. Järsku lendas pauguga uks kinni, kardinad akende ette, tuba
muutus järsku kottpimedaks. Albertil õnnestus lülitini jõuda ja pani lambi põlema.
Teda ümbritsesid verega täis kirjutatud seinad. Seinal olid kirjad “Albert, su aeg on
tulnud.”, “Kas sa nüüd kardad?” ja veel mitu fraasi. Albert üritas ust lahti teha, kuid
see oli lukus