Pronksiaegsed tsivilisatsioonid
jumalatele, püramiiditekstid, surnute raamatud jt. avavad meile egiptlaste religioosseid
tõekspidamisi. Kuid nende kõrval kirjutasid egiptlased ka teoseid mille seos usuga on
kaudsem või peaaegu olematu. Sellise ilmalikku laadi kirjanduse õitseng langes keskmise riigi
aega, kust pärineb enamus Egiptuse silmapaistvamatest kirjandusteostest.
Mahukaid suurteoseid egiptlased ei kirjutanud, küll aga viljelesid lühivorme. Näiteks
armastasid egiptlased jäädvustada elutarkust edastavai õpetussõnu, mida adresseeriti nii
vaaraole kui ka madalamate seisuste liikmeile.
Vahest olulisim Egiptuse kirjanduses oli aga novellizanr, mille algatajaks egiptlasi
loetakse. See kasvas välja ülikute hauakambrite seintele kirjutatud autobiograafiatest, millega
end igavikuliselt jäädvustada püüti. Mitmete lühilugude seas on kuulsaim "Sinuhe jutustus"
posthuumne minavormis jutustus (kirjutatud vormiliselt justkui hauakambri tekst, mis
annaabi.ee 
