Onomastika, nimekorraldus
krooni eest lasta kanda need, kes olid oma nime eestistanud pärast 17.
detsembrit 1919. Kaitseregistrisse kantud nime võis edaspidi anda vaid
nimeomaniku sugulastele.
Ka sellel seadusel oli mõningaid puudusi. Vaidetähtaeg kolm kuud oli liiga
pikk. Otsustaja jäi endiselt rahvast kaugele, kuigi sooviavaldusi võisid juba
vastu võtta ka kohalikud perekonnaseisuametnikud. Nende osalus piirdus
siiski vaid andmete kontrollimisega ja dokumentide edasisaatmisega
siseministrile. Seadus ei võimaldanud oma nime kaitsta põliste eesti nimede
kandjatel. Ka nime valiku piirangud olid vähenõudlikud. Säilis teatav tasu
nimemuute eest. Soodustingimustel ei saanud muuta eestikeelset, kuid halva
kõla või tähendusega perekonnanime.
Nende puuduste kõrvaldamiseks andis riigivanem oma 22. oktoobri 1934. a
dekreediga uue, perekonnanimede korraldamise seaduse (RT 1934, 91).
Selle põhjal võis siseminister panna nii võõrapäraste nimede eestistamise kui
annaabi.ee 
