Bismarck sai 1867 asutatud Põhja-Saksa Liidu kantsleriks. 1870 provotseeris ta Preisi-Prantsuse sõja. 18. jaanuaril 1871, kui loodi Saksa Keisririik, nimetati Bismarck riigikantsleriks. Riigipäeval tugines ta junkrute ja suurkodanluse blokile, 18721878 võitles Kulturkampfi raames Saksamaa lõuna- ja lääneosa opositsiooni vastu, paljastas Prantsusmaa revansitaotlusi ning püüdis Prantsusmaa ja Venemaa lähenemist vältida Kolmekeisriliidu (1873) ning Edasikindlustamislepingu (1887) abil. Ta juhtis Kolmikliidu moodustamist ning toetas Saksamaa 18841885 alanud koloniaalekspansiooni. Töölispoliitika nurjumine ja välispoliitikaalased lahkhelid keisriga põhjustasid 1890 Bismarcki errusaatmise. Saksamaa ühendamine Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksamaa ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine. Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani ja võideti tagasi Schleswig, Holstein, Lauenburg. 1866. aastal
3) Itaalia ühines liiduga 1882. Austria-Ungari altkäemaksude abil kasvatab oma mõjusfääri Balkanil: Tulemuseks on see, et see on Vene keisrile viimaseks piisaks. Uus Venemaa keiser on Aleksander III. Suur-Bulgaaria kaotuse järel Venemaa keiser loobub liidust 1887. Bismarcki II liidusüsteem 1887-1890 1) Kolme keisri liit pikendatakse 1887 ilma Venemaata Saksamaa, Austria- Ungari ja Itaalia. 2) Saksamaa ja Venemaa sõlmivad edasikindlustamislepingu 1887 (salaleping). Kui nüüd võimule tuleb Vilhelm II, siis ta leiab et tuleb valida kas Austria-Ungari või Venemaa, mitte mõlemaga seljatagant koostööd teha. Bismarcki hea tulemuse likvideerib Bismarcki uus vastane: Keiser Vilhelm II (1888-1918). Teised Bismarcki vastased olid: Saksa katoliiklased, liberaalid ja sotsialistid. Uue keisri arvates Bismarcki pragmaatiline poliitika on ,,moraalitu". Ta arvas et Venemaa ja
annaabi.ee 
