Horisontaalsest geeniülekandest seeneriigis
Samas on see kaitse tuumamaterjali
kaotsimineku vastu. Tõenäoselt pärineb kromosoomide polümorfism (Zolan, 1995; Larraya, 1999) ja
aneuploidsus (Kullman, 2000) mitoosi vigadest.
Niisiis on seentele omane suur plastilisus, võime säilida ja säilitada reproduktsiooni käigus tekkinud
vigu. Seene hüüfile on iseloomulik tipmine kasv ja avatud paljunemissüsteem (puudub embrüonaalne areng,
kudedeks diferentseerumine). See, mis juhtub tipurakus, määrab temast edasikasvava hüüfi saatuse. Samast
hüüfist varem hargnenud hüüfid kannavad edasi esialgset genoomi. Harude tekkemehhanismi ei teata.
Põhimõtteliselt on selliselt kasvav isend igavene koos oma vigade ja erinevate tuumapopulatsioonidega.
Külmaseene mitokondrid suudavad klonaalsel kasvamisel oma genoomi hästi säilitada. Nad ei muutu, kasvagu
seen kasvõi sadade (leitud kuni 900) hektarite ulatuses tuhandete (2400) aastate jooksul (Volk, 2002). Nii et
annaabi.ee 
