EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
Nii ilu-, teadus- kui aimekirjandus on aga loodus-
kirjandusest laiemad mõisted, mis kattuvad omavahel vaid osaliselt.
Ameerikast alguse saanud ökoloogilise kirjandusuurimise traditsioo-
nide kohaselt võib looduskirjandust määratleda kas laiemalt, kui kõik-
võimalikke loodust sõnalises vormis kirjeldavaid tekste, sealhulgas
välimäärajaid, käsiraamatuid, memuaare, ilukirjandust jm (Lyon 1996:
278), või kitsamalt, kui esseistlikke proosatekste, mis põhinevad kirjutaja
edasiantavail loodusteaduslikel teadmistel ja eeldatavasti reaalselt aset
leidnud looduskogemustel (Armbruster, Wallace 2001: 2). Materjali pii-
ritlemise ja selguse huvides keskendub siinne vaatlus eesti looduskir-
jandusele kitsamas mõttes. Seda konkreetset materjali iseloomustavad
tunnused on lühidalt järgmised.
1. Loodusteaduslik täpsus autori vahetute vaatluste edasiandmisel.
2. Loodusest saadud esteetilise elamuse kirjapanek kujundliku keele-
kasutuse abil, ilukirjandusele omases stiilis
annaabi.ee 
