"ecclesiaa" - 1 õppematerjal

Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal

28. X. 1219 võttis ta Liivimaa kiriku ja piiskopi püha Peetruse ja enese kaitse alla (U. B. 45) ja 21. XII. 1223 seletab ta Breemeni peapiiskopile ja kapiitlile, et Liivimaa kirikud alluvad otseteed paavstile. Vahepeal oli piiskopp Albert soovi avaldanud ise Liivimaa peapiiskopiks ja metropoliidiks saada, kuid Honorius seletab 7. XI. 1219 (U. B. 47), et kõiki olusid läbi kaaludes ei pea ta seda Liivimaa kirikule veel mitte tulusaks (id nondum expedire Livoniensi ecclesiaa arbitrantes), ja lükkab palve täitmise edasi. Olud Liivimaal ja Liivimaa kirikus olid siis ju tõepoolest kujunemata ja kindluseta. Juba oli Taani kuninga poole pöördutud abi palumisega eestlaste vastu ja temale lubatud alistatavat maad oma riigiga ja selle kirikuga ühendada. Kirjas 19. XI. 1225 saadik Willem'ile jättis Honorius III ka metropoolkonna asutamise küsimuse Liivimaal saadiku hoolde. Kuna tüli taanlaste ja sakslaste vahel suureks läks, ei võinud legaat