Bernard Kangro
Runneli tsükkel ,,Ilus maa"; see peakski olema eesti luule omane tendents, mis Kangro puhul
tuleb eriti ilmekalt esile. Täpselt kirjeldab seda kõrgema astme lüroeepilist mängu Karl
Ristikivi, lausudes tsükli ,,Strömmen" kohta: ,,Tsükli üheksa luuletuse taga aimub mingit
eepilist või dramaatilist sündmustikulist sidet, novelli või isegi romaani taime, mis kas liiga
12
vara või liiga hilja õtsema puhkedes kannab ainult lüürika ebemelisi õisi". Kuigi Kangro
teosed alati kalduvad ühe või teise põhiliigi suunas, võib märgata kõrgemal astmel, et:
,,Lüroeepiline põhitoon on Kangro mänguriista päris osa. Nood ainult eesti kõrvale tajutavad
ülemtoonid on omased ka Betti Alveri hilisluulele"
Nii Kangro lüürika kui ka süzeelisema luule taga seisab enamasti soneti struktuur, mis
tähendab esialgse välise kirjelduse murdmist psüühiliseks peegelduseks. Enamasti ilmneb see
annaabi.ee 
