Roland Barthes - AUTORI SURM
Valéry, kes oli takerdunud
,,mina"psühholoogiasse, küll mahendas Mallarmé seisukohti märgatavalt, ent tuginedes
oma klassitsismihuvi ajel retoorikaõpetusele, õõnestas ja naeruvääristas pide valt Autori
tähtsust, rõhutades tema tegevuse keelelist ja justkui ,,etteaimamatut" iseloomu; kõigis
oma proosateostes astus Valery välja kirjanduse sõnalise põhiolemuse eest, mille kõrval
igasugune apelleerimine kirjaniku siseelule näis talle puhta ebausuna. Isegi Proust,
hoolimata tema nn analüüside näilisest psühholoogilisusest, seadis endale nähtavasti
eesmärgiks äärmusliku subtilisatsiooni /peenestamine; targutamine/ kaudu pöördumatult
segi ajada kirjaniku ja tema tegelaste vahekord: tehes jutustajast mitte selle, kes nägi või
koges, isegi mitte selle, kes kirjutab, vaid selle, kes hakkab kirjutama (noormees romaanis
-- aga kui vana ta on? ja kes ta on? -- tahab kirjutada, aga ei suuda, ja romaan lõpeb, kui
annaabi.ee 
