Maailmakirjandus III
Defoe narratiiv on ühtlasi
utoopia. See on omamoodi utoopiline teos, kus utoopilisena on kujutatud seda inimeseks jäämise
protsessi, mida teiste sõnadega saame nim valgustuslikuks humanismiks. Raamatu dramaatilise liini
loob see seiklus. Tal pole seal saarel ka nii tohutult seiklusi.
Võitlus ebausuga (on ka valgustuslik suund)- see kutsub ülesse ratsionaalsetele hoiakutele ja
lahenduste leidmisele. Üsna pikalt jutustatakse sellest, kuidas RC kuuleb mingid sahinat pöösastes ja
ebausklikuna näeb seal mingeid sarvi jne. Arvab, et pöösas on saatan, kuid on sokk. Dramatismi
loobki põnevus. RC satub mingitesse juhtumustesse koguaeg. Koguaeg kasutab loodust enda kasuks
jne. Inimene kasutab loodust maksimaalselt ära. Inimene pole purustav ja hävitav looduse suhtes ja
oskab ka hooliv olla. Mitmelgi korral on näidatud, kuidas mõistatuslikud asjaolud leiavad mõistliku
lahenduse, vastuse. See oli ratsionaalne. Ta kohtab Reedet (teine inimene nö, teine nahavärv), kes oli
annaabi.ee 
