"ebatarvilikumat" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

nukkervalusat joont, mis piirles tema naeratada püüdva kahvatunud, koltunud ja lugematu hulga peente kortsudega kaetud suu ümber. Indrek oli seda suud niipalju kordi näinud, aga niisugusena nägi ta teda täna esimest korda. Ja millegi pärast tundis ta, et sellega, kel niisugune suu, ei pea midagi rääkima või olgu siis, et on midagi tõsist, nukrat, rasket. Nõnda polnudki tal emale midagi öelda, kui aga kõige tühisemat, labasemat ja ebatarvilikumat. Ka ema otsis nagu asjata juttu. Alles siis, kui nad kahekesi jäid, ütles Indrek: ,,Küll on isa käed könksu jäänd." Ema võpatas nagu kogu kehast, pöördus ümber, vaatas pojale otsa ja küsis: ,,Kust sa seda võtad?" Omal oli nii hell helk silmis ja suud piirlev valus joon oleks nagu pisut vähenenud. ,,Nägin, kui ta lakas heinu kokku kraapis ja mööda redelit alla tuli: sõrmed ei paindunud ümber pulkade, ainult redeli sammastest said nad veel õieti kinni," seletas Indrek.