Pealsed kannatavad kuni 10° külma. Taim on meie oludes täiesti talvekindel. Külvata võib varakevadel, suvel või hilissügisel. Otstarbekam on külvata suvel (juuni lõpust juuli lõpuni), siis saab juba järgmisel suvel täissaagi. Pealseid tarvitatakse juuli keskpaigani. Hiljem muutuvad need liiga koredaks ja maitse halveneb. Samal kasvukohal võib talisibulat kasvatada 45 aastat. Istandiku likvideerimisel tarvitatakse viimase saagi pealsed koos ebasibulatega. Ebasibulad võib aga üles võtta ka alles sügisel ja kasutada neid siis ajatamiseks. Lühikese puhkeperioodi tõttu võib ajatamist alustada juba detsembris. Kuigi talisibulast on aretatud ka häid sorte (näiteks "Winter-hecke", "Evergreen Bunching"), ei ole need meil eriti levinud. Enamasti kasvatatakse meil teadmata päritoluga kohalikke populatsioone.
Sümpodiaalsetel orhideedel on sageli roomav horisontaalne peaharu, millest kasvavad külgharud tõusevad vertikaalselt üles. Moniopodiaalse kasvu hea näide on kuukingade (Phalaenopsis) perekond. Monopodiaalsed orhideed kasvavad aastaringselt, puhkefaasita. Kingorhideed aga on sümpodiaalse kasvuga. Paljude sümpodiaalsete epifüütsete orhideede varte sõlmevahed meenutavad mugulaid. Need varremugulad ehk tuberiidid ehk ebasibulad (pseudobulb) on orhidee maapealsed vee- ja toiduvarude säilitusorganid. Varremugulal on üks või kaks lehte ja tipmised (acranthous) või külgmised (pleuranthous) õiepungad. Monopodiaalsetel orhideedel varremugulaid ei esine, küll aga võib vars olla paksenenud. Ka lihakad lehed võivad mõnikord toimida säilitusorganina. Tavaliselt kahes reas asuvad lehed arenevad sõlmede vahel ja õied ilmuvad hiljem leheaksillidest. (1)
annaabi.ee 
