"ebapuhtast" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kuldnõeltega ilusa naisorja rindu torgivad. Nad meenutasid elegantseid hagijaid, kes avali sõõrmetega, Põlevate silmadega ümber vaese emapõdra tiirlevad, keda isanda pilk keelab lõhki kiskumast. 237 Mis oligi lõpuks nende kõrgest seisusest preilide kõrval üks vilets tänavatantsijanna? Nad ei võtnud teda üldse arvesse, vaid kõnelesid temast tema juuresolekul kõva häälega, koguni tema enda poole pöördudes, nagu millestki ebapuhtast ja armetust, olgugi küllalt ilusast. Mustlanna oli nende nõelapistete vastu tundlik. Vahetevahel lõkendas ta silmis ja palgel häbipuna või viha-välgatus, ta huultelt pidi juba lipsama mõni põlglik sõna, ta ajas põlastusega oma huuled mossi, nagu seda lugeja juba teab. Kuid ta vaikis. Ta seisis liikumatult ja vaatas Phoebuse poole alandliku, kurva ja maheda pilguga. Ses pilgus oli õnne ja õrnust. Paistis, nagu hoiaks ta ennast vaos, et mitte välja aetud saada.