suurepäraseks näiteks on Pont-du-Gard veejuhe, mis juhtis Alpidest vee Rooma linna. Vask- kraane kasutades said vett ka populaarsed saunad ehk termid. Rooma elamus ehk aatrium-elamus olid siseõue ääres ruumid ja keskel bassein vihmavee kogumiseks. Kuni hellenistliku perioodini oli arhitektuur Kreekas alati peamine, temale allutati skulptuur ja maal. Hellenistlikul perioodil hakkasid nad kõik võrdseteks. Kreeka skulptuur võttis eeskuju Egiptusest. Värvilistel figuuridel olid jäigad ja ebapropotsionaalsed poosid, nägudel kerge naeratus, mandlisilmad ja lokkis juuksed. Hiljem muutusid figuurid liikuvamaks, plastilisemaks, natuke naturalistlikumaks ja näod loomulikumaks. Samas jäid nad olenemata inimese eluaeast nooruslikeks, igavesti ilusateks ja sportlaslikeks, nagu Myroni Kettaheitja ja Polykleitose Odakandja. Teise tuntud skulpturisti Pheidiase 12 meetri kõrgune Athena figuur, on krüselefantiin tehnikas puuskulptuur kaetakse elevandiluu plaatidega, kulla ja ehtsate riietega
Reljeefid kaunistasid ka triumfikaari. Uut ja väärtuslikku loovad roomlased kahel alal: portreeplastika ning ajalooline reljeefikunst. Roomlased ei loonud jumalakujusid nad eelistasid kujutada kõrgeid riigimehi, väejuhte, keisreid. Kujtamisel oli eesmärgiks tõepära esiletoomine, ei püütud varjata sisemist või välist ebatäiuslikkust. Kreeka vs. Rooma skulptuur Kreeka skulptuur võttis eeskuju Egiptusest. Värvilistel figuuridel olid jäigad ja ebapropotsionaalsed poosid, nägudel kerge naeratus, mandlisilmad ja lokkis juuksed. Hiljem muutusid figuurid liikuvamaks, plastilisemaks, natuke naturalistlikumaks ja näod loomulikumaks. Samas jäid nad olenemata inimese eluaeast nooruslikeks, igavesti ilusateks ja sportlaslikeks, nagu Myroni Kettaheitja ja Polykleitose Odakandja. Rooma Trajanuse sammas on loomulike figuuride reljeefidega kaetud. Rooma skulptuurile on omane naturalistlikkus ja portreelikkus. Roomlased lasid ka endist portreid teha