PUNK EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS 1980-1991
keskkoolis, mida peeti üheks põhiliseks pungi kasvulavaks
Tallinnas. Männil räägib, et tema klassis käinud poisid võis üldjoontes jagada kolme gruppi:
diskomehed, tõsimeelsed punkarid ja nn moepunkarid. Moepunkarid olid eelkõige need
õpilased, kes pungi ideeliste aluste vastu huvi ei tundnud, kuid kellele punk lõbusa
lollitamisena siiski atraktiivne tundus. Männil meenutab, et algselt polnudki tegu otseselt
pungiga, vaid pigem sürrealistliku ja naljaka hobiga: kanti (tollal ebamoodsaid) kitsa ninaga
kingi, kummalisi ja halvastiistuvaid pintsakuid ning käidi koolis, prügiämber käes. Otsene
pungipisik ning oma tegudega ideede sidumine kandus Männilile üle aga tema vennalt, kes oli
temast kaks aastat vanem. Punk levis 10. keskkoolis kiiresti ning peagi hakkasid toimuma
suuremadki pungiüritused, näiteks vastlapunk, mis seisnes selles, et paljud õpilased (ka need,
kes polnud muidu punkarid) panid vanad ja katkised riided selga (jäljendades punkareid) ning
lasid liugu
annaabi.ee 
