Kirjandus keskajast
luulekoguga “Uus elu”, mis koosnes 30-st luuletusest, mis olid põimitud
proosajutlustusena. “Uus elu” räägib Dante armastusest Beatrice’i vastu. Esimest
korda nägi ta teda 9-aastasena ja juba siis sai ta neiust kustumatu mälestuse. Järgmine
kord kohtusid nad 18-aastasena ning siis kasvas välja tõeline armastus. “Uus elu”
käsitleb isiklikus laadis pihtimust ning filosoofilist ülestunnistust. Beatrice kehastab
õndsust ja ebamaisust, ilu, õilsust ja pühadust. Dante armastus Beatrice’i vastu on
ebamaine, häbelik, varjatud. Ta kasutab varjunimesid ja kujundeid, mis põhjustab
väärarusaami ja Beatrice’i solvumist. Kui Beatrice’i isa sureb, hakkab Dante
mõtlema, et sama võib juhtuda ka tema armastatuga, mis ka juhtub. Ta leinab
Beatrice’i, kuni teos lõpeb.
Pärast Beatrice’i surma pöördub Dante filosoofia ja looduse poole, et armastatult
tähelepanu mujale pöörata. Kirjutab kaks filosoofilist arutlust