Heiti Talvik
mis oma ladvastikud peitnud uduloori.
Ning omi sädelevaid õlgu, rindu noori
sa läbi värisevi lehi paista lased.
Ja vaade selge sul kui kaljust karglev läte,
mis ripsmeilt vuliseb kui pehmest lepavõsast,
sääl joomas käisin ma kui lõo, kes eksin pesast,
uus elu vulas mul sääl üle pää ja käte.
Fööniks
Ma uuena tõusen tulest,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.
Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
väärmina ning ebamaailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul Kõiksuse silm.
Ja päiksekiirtega ühte
mu ihu sulab uus.
Ta üleni leegib kui lühter
ja Elu Sõna tal suus.
Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang.
KASUTATUD KIRJANDUS
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/heititalvik.htm
http://et.wikipedia.org/wiki/Heiti_Talvik
http://www.cs.ut.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/TalvikH
annaabi.ee 
