Artur Alliksaar
käib oma suuruse varjus.
Mustade merede metsikuil rannul
maastik on ohtlik ja teetu;
sääl oma pühima unelma kannul
hulgun kui jumalast neetu.
Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule
mu hõõguvaid helitiraade.
Nad lendavad tagasi väsinud suule,
nõutuse nukrusest saadet.
Kasutult kaovad kui unenäopaines
parimad päevad ja püüded.
Pilvini paisuvas jäikuselaines
lämbuvad uppuja hüüded.
Ag, et ma pihin ja kellegi juures
ei ole mu avalust vaja.
Hüljatult ebalen sünguses suures
vaikima manatud ajas.
Meeletud tähed mu ulmaderiigist
purskuvad-kustuvad aeva.
Ah, miks küll ilusaim laulude liigist
peab lauldama hukkuval laeval...
Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab
pimedas kuristikus,
ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab
me südame õnnetu rikkus.
Kannatus, laulude taevasse kõrguv,
see on mu valvusetähis,
majakas, tõotust ja lohutust nõrguv,
võrratu lootuse lähis.
Teadvus end ahtasse teokarpi suleb,
annaabi.ee 
