.. Meiegi, [venelased,] seni kui olime harimata, tundsime ikkagi veel oma, aga niipea kui hakkas haridus, enam iseendid ei tunne, ei taha tunda" [= kultuurikadaklus]; ,,Mis on Puskini ja Kristuse vahe? Eks mõlemad olnud luuletajad! Ainult Kristus laskis teisi kirjutada, ise ta kirjutamist ei osanud". Kõrgemal seisavad juba niisugused erutavalt julgesti konstrueeritud mõtteehitised, mis väljendavad ütleja elukogemustel põhinevat sisemist veendumust ja on seetõttu usutavad, kuigi nende ebaharilikkus tundub kõrvale algul tõrksalt kõditavana (,,Naist peab pidama nagu noort hobust - ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele kõige paremad. Usu, väimeespoeg, naine ei tunne muidu oma väärtust, ei usu, et mehel temast midagi on, ei usu sedagi, et mees teda armastab."). Veelgi kõrgemaks, ei tea, kas enam koomilise rajamailegi kuuluvaiks, klassifitseeruvad lõpuks resigneeritud, skeptilised
dilemma ja sotsiaalsete rollide konflikti kontseptsiooni sisuks. Sõpruse ja seaduse nõudmiste vahelised konfliktid ja teised sellised dilemmad on juba ammu teadvustatud sotsioloogide poolt kui üks üldinimlikest probleemidest. Kui noor ka valib sõbrad, jääb see valik ikkagi arusaadavaks ka sellele, kes allub seadusele. 2 Ebaharilikkus seisneb võib-olla vaid selles, et hälvik võib oma olulisi rikkumisi väga sageli vaadelda väikese grupi huvides toimepandavate tegudena. Kuid see on erisus ikkagi ainult astmes, mitte olemuses. Antud teooria puhul käib arutelu, kas neid neutraliseerimismeetodeid kasutatakse enne või pärast kuriteo toimepanemist. Kas kurjategija peab juba enne neutraliseerima üldkehtiva moraalinõude toime? Ühest küljest ollakse arvamusel, et see toimub ainult enne kuriteo