Enn vetemaa
Tema elamuste taga aimame
maailmas valitsevaid pingeid, ebakindlust ja hirmu homse ees. Autori suhtumine Jaanisse on
mitmetähenduslik. Teose esimene pool kujutab tegelase meeleheidet, surma läheduse traagikat. Ent mida
enam Jaan oma käitumise ja olemise seesmist mehhanismi avab, seda enam sugeneb teosesse
autoripoolset irooniat, mis finaalis kulmineerub irvhambalikus sündmustesse sekkumises, Jaani kannatuste
tühjaks luuluks tunnistamises. Küsimus ei ole ainult Jaanis kui ebahaiges, kelle surmamõtted on
«luulumõtted meditsiinilise kirjanduse baasil», vaid tema elukäsituses, filosoofias ja eetikas. Jaani näol tuleb
jällegi ilmsiks see moraali ja intellekti vastuolu, mida nägime juba Sven Voore puhul. Surmaga silmitsi seistes
püüab Jaan õigustada mis tahes käitumisviisi, paljastab oma moraalituse ja egoismi. Teadlikult heidab ta
kõrvale moraali, kultiveerides niiviisi eetikavaba isiksust. Romaani lõpus juhitakse traagiliselt alanud lugu
satiiri
annaabi.ee 
