Maimu Berg “Ma armastasin venelast” Tekstianalüüs
Väike ja samal ajal väga tark
tüdruk, ta silmitses oma tädi ja proovis korrata kõik tema tegevusi, nagu lahtised juuksed, lükkas
neid kõrva taha ja ütles Temale olulist fraasi, aga ligikondses naeratasid temast. Artst sai aru
kõigest, nagu ma hiljem mõistame väike tüdruk erutas teda ning hirm teda haaras.
Kes võiks mõelda, et selline armastus üldse on võimalik?! Nii puhtad ja õrnad suhted inimeste
vashel suure eavahega. Nende vahel oni arusaamine ja üksmeel, aga mõnikord suhted isemoodi
jahmatasid ja hirmutasid. Juhtum maal katsus hingu põhjani, sügavas mõttes metsas jalutades,
tüdruk meenutas Teda, ning märgatas Teda,kiiresti jooksis juurde. Ta vaatas ja imetles mind, ma
olin kaunis, kättesaamatu, ebamaine, kuuvalgel näisin ma haldjana, aga ta ei pidanud vastu,
ruttas mulle järele, haaras kinni mu lehvivatest juustest, mu öösärgi volangidest, tõmbas mind