Lahti mõtestades väljendit „kooli mitu nägu“ võib aru saada, et jutt on kooli mitmekülgsusest, millest võib omakorda võib teema jagada kaheks osaks: kooli head ja halvad küljed. Nagu öeldakse, et pole head ilma halvata, ei ole ka koolis kõik alati perfektne. Kas siis on asi eakaaslastes, eraelus, koolimajas, motivatsioonis või milles iganes. Esimesena tooksin välja halvad küljed, et hiljem lõpetada heaga. Pidevalt räägitakse koolikiusamisest ning sellest, et lapsed karvadad kooli minna, kuna koolikaaslased teevad neile ülekohut. Kes narrivad ja kiusavad, kes aga osutab lausa füüsilist vägivalda, on ju kõike ette tulnud. Tihti, võib öelda, et isegi liiga tihti on koolivägivald lõppenud ka lapse/õpetaja surmaga. Selle koha pealt on
vanamoodsalt väljendudes, saada õnnelikeks inimesteks. Paraku ei ole aga inimesed võrdsed oma võimaluste (ja isegi eelduste) poolest ning seda ei muudaks olematuks ka viimasel ajal hoogustunud arutelu hariduse unifitseerimise üle, mille tulemusena kaotaksid paraku kõige enam eliitkoolid ja kõige võimekamad õpilased. Tõsi, inimeste arengutempo on erinev ja mõnes noores võivad tärgata varjatud võimed ja anded oluliselt hiljem kui eakaaslastes. Ometi selgub geneetika valdkonnas tehtava uurimistöö tulemusena aina enam, kui palju on inimesele kaasa (ja ette) antud looduse poolt. Ja on teadlasi, kes oletavad, et meie geneetiline pärand mõjutab meid (ja seega meie valikuid) tunduvalt rohkem kui kasvatus ja kultuur. Kui need oletused peaksid tõeks osutuma, siis ei tule ilmselt radikaalselt ümber hinnata mitte ainult arusaam kasvatusest, vaid kogu praegune inimesepilt. Selline tulevikustsenaarium on usutav, sest inimkond on 20
annaabi.ee 
